Arvamuslugu: Poliitika on räpane

Eks igaühel oleks selle teema kohta väga erinev arvamus. Tavainimesed ilmselt oleks selle pealkirjaga nõus, aga poliitikud küll mitte.
Max Weber on väitnud, et poliitikas toimub olelusvõitlus oma positsiooni pärast. Ehk iga inimene on ikka ainuüksi oma huvide peal väljas. Maire Aunaste rääkis enne parlamenti saamist, et palk on nii väike ja tal pole õieti oma korteritki. Siis sai ta riigikokku "hea palga peale" ja kui ta alguses ikka võttis väheke sõna, siis nüüd ei ole temast enam midagi kuulda olnud ja ta lihtsalt istub seal hea koha peal.
See, et poliitikute põhieesmärk on saada võimalikult suur võim, ei ole ilmselt väheste eestlaste mure. Jüri Saar on kirjutanud, et parem- ja pahempoolsus säilivad vaid retooriliselt, sest päris sisuks saab üha enam võim, võim ja veel kord võim. Minul tuli siinkohal esimesena meelde endine- Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes kuidagi ei suuda oma võimust loobuda.
Arvatavasti käib erakondade valimine ka umbes nii, et kes parema pakkumise teeb, siis sinna minnakse. Kui valida õige erakond, on suurem võimalus saada võimalikult hea ametikoht. Ma arvan, et samamoodi sai oma positsiooni ka Katrin Siska, kes alguses hoidis Edgar Savisaare vihmavarju ja hiljem sai ta Eesti Uisuliidu juhatuse liikmeks, mille president, üllatus-üllatus, on Savisaar.
Poliitika on ikka salakaval üksus. Ega seal ilma enesemüümise ja kavaluseta ei saa.


Lisette Kabel