Haven't seen you for a while

"Esiteks peaks vist blogimisest rääkima. Nagu te olete ilmselt juba tähele pannud siis pole ma bloginud juba tükk aega. Põhjused? Mul puudub täielikult motivatsioon, tahtmine pilte teha ja ausalt öeldes siis ma lihtsalt ei jaksa ka. Mul on siin oma väikeses maailmas praegu küllalt probleeme ja muresid ning sellepärast ma lihtsalt ei jaksa blogiga tegeleda ja pilte teha.
Vahepeal mõtlesin isegi, et lõpetaks blogi pidamise üldse ära. Kuigi ma tean, et kahetseksin seda hiljem. Lisaks konsulteerisin oma parima sõbrannaga ja tema arvas, et kui ma teeks pilte kohusetundest siis poleks see enam kunst. Mitte et ma arvaks, et see mis ma teen on kunst, aga selles asjas on ju tõetera küll.
Järeldus? Mulle tundub, et ma teen blogimisega väikse pausi. Ma ei tea kui pikalt. Võib täiesti juhtuda ka nii, et poole nädala pärast ootab teid ees uus postitus ja mina pean oma sõnu sööma. Kui ma vahepeal teadmata põhjustel peaks tagasi saama motivatsiooni. See oleks ju hea, kas pole?"

Teksti mida te just lugesite kirjutasin ma nädal tagasi ja mul on hea meel, et ma seda siis ei avalanud. See jutt jäi poolikuks ja see lõik mis eelnevalt oli on ainult pool juttu sellest, mis ma tegelikult kirjutasin. Okei see pole enam oluline ka. Ma olin lihtsalt iseendaga veidi sassis vahepeal ja ma küsisin endalt pidevalt: "mis on selle kõige mõte?". Mõni päev tagasi käisin loodusmuuseumis ja enne muuseumi külastust toimus loeng, kus tekkis arutlus sellel teemal, et mis on elu mõte. Loengut pidav onu teadis väga hästi mis selle mõte siis on ja jagas lahkesti oma ideed meiega. Tema arvates on elu mõte saada kiviks. Et tulevikus oleks me olemas kasvõi uurimiseks järeltulevatele põlvedele, sest kõik siin maal hävib ja meie tööst ja iseendast ei jää mitte midagi alles. Kiviks saamise tõenäosus on muidugi üli väike ja peaaegu et olematu, aga vähemalt on püstitatud eesmärk.

Läksin jälle oma jutuga sinna kuhu polnud vaja.

Igaljuhul ma olen tagasi, mu paus on peetud ja "I took my shit together" (vabandus väljenduse pärast aga nii ma tunnen).
Ma olen vahepeal isegi paar klõpsu teinud selle nädalaga ja ma olen valmis neid varsti teiega jagama. Miks ma seda kohe ei teinud on sellepärast, et mul oli vaja see tekst siin valmis saada. Ma olen mitu päeva seda korrastanud ja uuendanud ning teinud seda igasuguste emotsioonidega.

Noh mis sest enam.
Mis ma siis vahepeal teinud olen?

• Fotograafia kursuse algus - on lootust, et tulevikus tulevad paremad pildid
• Palju endasse mõtlemist
• Tulevikuplaanide arutlused - see oli küll kuum teema vahepeal, sest tuli teha eksamivalikud ja seoses sellega oleks mul olnud vaja teada mis ma edasi teen.
• Palju seltskondliku elu ja autoga trippimisi sõpradega.
• Naeru ja pisaraid
• Kahetsust, et ma blogi unarusse jätsin
• Veel elu üle järelemõtlemist

Ma olen tagasi ja ma tunnen end värskena. Ma olen õnnelik. Ma olen terve. Ma olen täis unistusi ja elujõudu. Ma olen rahul.

Aitäh kui te ikka veel mu blogi loete! AITÄH-AITÄH-AITÄH!

See you soon!