Kõigest
Oh Hey!
Kas pole mitte ilus sügis? Eksju.
Isegi kui vihma löristab on mõnus jalutada. Ilmselt muudab selle kõik ilusaks endiselt see fakt, et ma toomemäel kõnides näen iga jumala päev neid kollaseid lehti mis tuule tõttu pikalt lenduvad.
Vast üks nädal tagasi tuli mul hirmus isu jalutama minna. Läksingi. Olin nii oma mõtetes et ei jõudnud isegi kella vaadata. Kui ma koju jõudisn vaatasin kella ja oh imet - ma jalutasin kolm tundi.
Ilusast sügisest veel rääkides..
Kirjutades seda siia istun ma kodus ja minu kõrval on hunnik rohte. Mul on üsna tugev põiepõletik. Hoolimata sellest, et ma pole peaaegu kunagi haige, siis suutsin ma ikka ennast ära külmetada. Tore küll.
Aga ma saan vähemalt hetkel puhata tööst. Ma küll istun kodus soojas ja teen tohutult koolitöid, aga vähemalt ma ei pea tegema niiväga füüsilist tööd, mis mind viimasel ajal on tapma hakanud. Also ma tunnen, et oleks aeg vahetada töökohta.
Ma ootan juba nii väga jõule. Tõsiselt.
Eelmisel reedel tuli mulle sõbrants külla ja me kuulasime jõulumuusikat, sõime piparkooke ja vaatsime kaminas olevat tuld. NII MÕNUS!
*Postitus jäi poolelei*
*Möödunud on kaks päeva*
Me oleme siin vahepeal jõudnud areneda ka. Garderoob sai uue ilme. Õigemini saigi ilme, kuna enne polnud seal praktilislet midagi. Idee oli mul ammu olemas. Teostus võttis aega.
Vaadake ja imetlege...
Also.
Mind paneb sügavalt imestama kuidas me jõuame kõike seda teha... Noh, ega ma pole esimesed ega viimased tudengid kes kooli kõrvalt tööl käivad. Asi pole isegi koolis ja tööl korraga käimises. Oeh, ma ei oska kirjeldada seda mida ma öelda tahan.
Minu põhimõte on selline.. Kui pakutakse, siis tuleb vastu võtta. Ma olen noor ja ma jaksan. Kui mitte praegu siis kuna veel. Praegu on just kõige parem aeg, sest ma hetkel veel jaksan. Teeme ära!
Mul on tunne, et ma olen Hannale ka seda süstida suutnud.
Võtame näiteks meie tavalise reede. (Enamasti on kolmapäevad ka samasugused).
Saime und keskmiselt 5 tundi. Äratus viimasel hetkel ja kuna me ei suuda peale äratuskella kohe voodist tõsta siis jääme enamasti kooli/tööle veidi hiljaks. Okei jõudsime siis arvatavasti kas kooli või tööle - oleneb mis sel päeval graafikus on. Tööl oleme enamasti päeva lõpuni. Kui kooli minek on siis lähme peale kooli tööle. Päev saab läbi ja kohustused lõppevad. Õhtupoole küsib kumbki: "Kuuullleeee, kas kluppi (või siis välja) ka lähme vä?? Pliiisss", ja vastuseks tuleb jälle ilmslegelt "Davaiii". Nii. Jõuame koju nii nelja paiku ja paneme äratuse. Hmmm. Minu tööpäevad algavad kas 6.30 või 7.00. Ehk siis ärkan kell 5.30 pluss veel lisaäratus, sest kohe kindlasti ei kavatse ma esimese äratuse peale tõusta. Here we go again.
Tegelikult meil on vahetevahel ikka vabu päevi ka. Võinoh õigemini minul on. Hannal ei ole. Mina olen tööd viimasel ajal rahulikumalt võtnud. Hanna arvab, et mul on sügav stress, aga kuna ma arvan endiselt, et see on inimese enda poolt välja mõelud haigus, siis ma ei usu sellesse. Mul ei ole stressi. Ma olen lihtsalt väsinud. Natukene.
Igaljuhul..
Ma isegi ei tea mis selle jutu mõte oli.
Ma vist tahtsin lihtsalt ära rääkida. Siia blogisse kirjutamine annab sellise tunde, nagu sa oleks just oma väga heale sõbrale keda sa saad südaamepõhjani usaldada, kõik mured ja rõõmud ära rääkinud. See on hea tunne.
Ma pole nädal aega tööl käinud. Kas te suudate seda uskuda. Noh see on selle põiepõletiku tõttu. Nüüd olen terve nädalavahetuse pikad päevad jutti tööl ja siis algab järjekordne koolinädal kus mu tunnid algavad kell kaheksa ja lõppevad viie või seitsme paiku.
Tegelikult me oleme tohutult rahul.
Aga kes küll oleks arvanud, et iseseisev elu nii raske on.
Hihi.
Aitab küll jutustamisest. Ma teen natuke trenni nüüd. Lähen jooksma.
Auf Wiedersehen
Kas pole mitte ilus sügis? Eksju.
Isegi kui vihma löristab on mõnus jalutada. Ilmselt muudab selle kõik ilusaks endiselt see fakt, et ma toomemäel kõnides näen iga jumala päev neid kollaseid lehti mis tuule tõttu pikalt lenduvad.
Vast üks nädal tagasi tuli mul hirmus isu jalutama minna. Läksingi. Olin nii oma mõtetes et ei jõudnud isegi kella vaadata. Kui ma koju jõudisn vaatasin kella ja oh imet - ma jalutasin kolm tundi.
 |
| Hetk ühest pikast jalutuskäigust |
Ilusast sügisest veel rääkides..
Kirjutades seda siia istun ma kodus ja minu kõrval on hunnik rohte. Mul on üsna tugev põiepõletik. Hoolimata sellest, et ma pole peaaegu kunagi haige, siis suutsin ma ikka ennast ära külmetada. Tore küll.
Aga ma saan vähemalt hetkel puhata tööst. Ma küll istun kodus soojas ja teen tohutult koolitöid, aga vähemalt ma ei pea tegema niiväga füüsilist tööd, mis mind viimasel ajal on tapma hakanud. Also ma tunnen, et oleks aeg vahetada töökohta.
Ma ootan juba nii väga jõule. Tõsiselt.
Eelmisel reedel tuli mulle sõbrants külla ja me kuulasime jõulumuusikat, sõime piparkooke ja vaatsime kaminas olevat tuld. NII MÕNUS!
*Postitus jäi poolelei*
*Möödunud on kaks päeva*
Me oleme siin vahepeal jõudnud areneda ka. Garderoob sai uue ilme. Õigemini saigi ilme, kuna enne polnud seal praktilislet midagi. Idee oli mul ammu olemas. Teostus võttis aega.
Vaadake ja imetlege...
Also.
Mind paneb sügavalt imestama kuidas me jõuame kõike seda teha... Noh, ega ma pole esimesed ega viimased tudengid kes kooli kõrvalt tööl käivad. Asi pole isegi koolis ja tööl korraga käimises. Oeh, ma ei oska kirjeldada seda mida ma öelda tahan.
Minu põhimõte on selline.. Kui pakutakse, siis tuleb vastu võtta. Ma olen noor ja ma jaksan. Kui mitte praegu siis kuna veel. Praegu on just kõige parem aeg, sest ma hetkel veel jaksan. Teeme ära!
Mul on tunne, et ma olen Hannale ka seda süstida suutnud.
 |
| Järjekordne öö koos kodutöid tehes |
Võtame näiteks meie tavalise reede. (Enamasti on kolmapäevad ka samasugused).
Saime und keskmiselt 5 tundi. Äratus viimasel hetkel ja kuna me ei suuda peale äratuskella kohe voodist tõsta siis jääme enamasti kooli/tööle veidi hiljaks. Okei jõudsime siis arvatavasti kas kooli või tööle - oleneb mis sel päeval graafikus on. Tööl oleme enamasti päeva lõpuni. Kui kooli minek on siis lähme peale kooli tööle. Päev saab läbi ja kohustused lõppevad. Õhtupoole küsib kumbki: "Kuuullleeee, kas kluppi (või siis välja) ka lähme vä?? Pliiisss", ja vastuseks tuleb jälle ilmslegelt "Davaiii". Nii. Jõuame koju nii nelja paiku ja paneme äratuse. Hmmm. Minu tööpäevad algavad kas 6.30 või 7.00. Ehk siis ärkan kell 5.30 pluss veel lisaäratus, sest kohe kindlasti ei kavatse ma esimese äratuse peale tõusta. Here we go again.
Tegelikult meil on vahetevahel ikka vabu päevi ka. Võinoh õigemini minul on. Hannal ei ole. Mina olen tööd viimasel ajal rahulikumalt võtnud. Hanna arvab, et mul on sügav stress, aga kuna ma arvan endiselt, et see on inimese enda poolt välja mõelud haigus, siis ma ei usu sellesse. Mul ei ole stressi. Ma olen lihtsalt väsinud. Natukene.
Igaljuhul..
Ma isegi ei tea mis selle jutu mõte oli.
Ma vist tahtsin lihtsalt ära rääkida. Siia blogisse kirjutamine annab sellise tunde, nagu sa oleks just oma väga heale sõbrale keda sa saad südaamepõhjani usaldada, kõik mured ja rõõmud ära rääkinud. See on hea tunne.
Ma pole nädal aega tööl käinud. Kas te suudate seda uskuda. Noh see on selle põiepõletiku tõttu. Nüüd olen terve nädalavahetuse pikad päevad jutti tööl ja siis algab järjekordne koolinädal kus mu tunnid algavad kell kaheksa ja lõppevad viie või seitsme paiku.
Tegelikult me oleme tohutult rahul.
Aga kes küll oleks arvanud, et iseseisev elu nii raske on.
Hihi.
Aitab küll jutustamisest. Ma teen natuke trenni nüüd. Lähen jooksma.
Auf Wiedersehen
Kommentaarid
Postita kommentaar