1 workday in Tampere

How does it went? Could be better

Feelings: Not the best. I feel like they dont really care if im here or not.

Esimene tööpäev on hetkel käimas. Istun köögis ja joon kohvi. Lapsed magavad.

Alustan algusest 

Päev algas sellega, et kõik kolmekesi pabistasime hirmsasti. Hommikusöögi kõrvale õppisime soome keelt ja mõtlesime igasugu lauseid välja mida võib päeva jooksul vaja minna ning püüdisme leiutada kuidas need tõlgitult kõlavad. Olime ühed suured närvipuntrad ja ootasime kuna Thomas meile järgi tuleks ja meid kohale viiks. Thomas viis meid ükshaaval päiväkotidesse, kuna me küõik oleme eraldi ja mina olin viimane kelle ta ära viis. Jalutasime sinna ja ütlesin talle, et " im super nervous", noh nagu ma juba igaühele viimased nädal aega öelnud olen. Thomas rahustas mind ja ütles, et "Dont be, they are really sweet and also they don't speak Finnish so its easier to you", mis tähendas seda, et tegu on inglise keelse lasteaiaga.

Okey seda oli hea kuulda küll, kuid hiljem järele mõeldes ei ole see parim variant, kuna sel juhul ei õpi ma nii väga soome keelt edasi, aga seda ma just tahaks väga teha.

Igal juhul jõudsin siis lõpuks kohale. Lasteaed paistis armas ja nimeks on sellel Sunshine. Inimestega kohtudes tundus kõik ilus-kena. Kui ma lõpuks oma rühma läksin kus olid väiksed rabbitid, siis ei teinud kasvataja minust eriti välja küll. Ma lihtsalt eksisteerisin. Sain vahepeal kõrvalrühma õpetajatega tuttavaks ja seal tundusid hoopis sõbralikumad inimesed. Kaks praktikanti veel, kes on tõsiselt ägedad, aga miks nad ei võiks minuga koos töötada, ahh? 

Noh põeva lõppedes oli mul täielik nututuju. Ma tahtsin juba peale esimest päeva rängalt koju tagasi saada lihtsalt sellepärast et ma tundisn ennast seal kasutuna. Kuidas on võimalik, et mulle isegi ei tutvustata seda maja, seda süsteemi ja ei räägita, mis täpsemalt lastega tegema hakkame. Juba lastega esimest korda pargis käies püüdsin ma varjata oma vesiseid silmi. Miks ma olen nii emotsionaalne tho?

Anyways.. kui ma bussidega koju seiklesin lõpuks ja üllataval kombel reaalslt ka koju jõudsin, siis kuulasin kuidas teistel ka umbes sama kehvasti läks ja palju kergem hakkas.

Vähemalt või ette juba öelda, et teine päev oli kergem.

Väga palju seiklusi.

Palju emotsioone.

Palju tarkusiterasid.

Palju kogemust,

Palju uut.

Homseni!