Its time. Going to the Finnland.

Ja ongi mineku päev käes.

Hakkasin eile õhtul kell 9 asju pakkima. Samal ajal ärasaatmispidu pidamas. Homemade mohijtos and stuff.
Igastahes hommikul ärkasin umbes nii neljast, et endiselt asju pakkida, sest kuuks ajaks pakkida ei ole kõige lihtsam ja pealegi ei jõundud ma sellega õhtul eriti kaugele, kuna kõik muu vajas rohkem tähelepanu.
Varavalges tegin veel Hanna kingi ka valmis. Küsite mis ma talle kinkisin? Nagu ma juba varemgi vist öelnud olen, siis plaanisime juba ammu, et meil hakkavd kindlalt päkapikud käima. Kuna nüüd siis Soome mineku pärst see peaks ikkagi ära jääma siis mina ikka oma jonni ei jätnud ja tegin Hannale iga detsembri päevaks valmis ühe kingi, et ta siis iga päev saaks ühe mõnusa üllatuse osaliseks. Hannal on keelatud siit maalt kuni järgmise lõiguni edasi lugeda! Don't you even dare! Väikestes kotikestes on siis näiteks sellised asjad nagu: väikeses purgikeses nutella ja võinuga mille kõrval on sildike "Tee oma hommik magusaks"; ülipehmed valged sussid; punane jõululine küünelakk koos küüneviiliga ja juures on silt "For your mistletoes".
Nii.
Hommikul enne minekut röövisid Hanna ja Carl mu ära ja hoidsid reaalselt kinni, et ma jumala eest ära ei läheks. Nagu see oleks lahkumist kergemaks muutnud eksole.

 Edasi asusime juba Soome poole teele. Tamperre jõudes saime kokku Thomasega, kes on meie asjaajaja. Olime pea tund aega autos ja ootasime Thomast kes meile võtmed annaks ja kõike tutvustaks. Me isegi ei teadnud kas oleme õiges kohas ning kuna reis oli pikk siis lollitasime autos nagu segased. Tom jõudis ja selgus, et olime ikka õiges maja ees seisnud. Ta seletas kõik ära ja andis võtmed. Selgus, et meie ühikaboks jaguneb kolmeks toaks. Üks tuba on meie ja kahes teises elavad kokku kaheksa poissi kes on umbes nii 18. aastased ja väga tagasihoidlikud. Hiljem selgus, et nad niiväga tagasihoidlikud ei olegi ja nedega esineb siin igast probleeme. Olime kolmekesi õnnelikud, et meil omal kõigil kutid olemas.
Kui sellest kohast siin veel rääkida, siis ei saa mainimata jätta, et see koht on siin ikka hullult räpane. Ma arvasin küll, et Soome ühikad on vähe korralikumad, aga ma pidin oma ootusi ikka petma, teine võimalus on see, et me lihtsalt sattusime ühte koledamasse kohta.

Igal juhul seadsime ennast esimesel päeval kohe sisse ja järgmise päeva, mis oli juhulsikult viimane vaba päev plaanisime sisustada suurkoristuse ja shoppamise peale. Nii läkski.

Järgmine postitus tuleb juba esimese päeva emotsioonidest!
Homseni!