Minu hirmud

Jätgneva teksti kirjutasin ma umbes nädal enne Soome tulekut

Ma ei oska seda teksti kuidagi alustada.

Lühidalt.. Ma tahaks hirmasti rääkida oma hirmudest mis mul seoses Soome minekuga on.

Mul keerleb peas hunnik mõtteid mida ma üritan siia seotud ja loogiliseks tekstiks kokku kirjutada. See tundub praegu võimatu arvestades seda milline ärevus mu sees hetkel on. Hirmudest. Kokkuvõttvalt lihtsalt sellest, et ma olen oma väikeses peas imetillukesed mured ja probleemid jälle üüratult suurteks puhkunud ja ma ei tea nüüd kuidas nendest mõtetest lahti saaks.

Mõtlen omakeskis:"Hmm, kutsuks kedagi appi lohutama?", aga ma ei taha ju ometigi Hannat segada kes teises tua otsas oma tähtsat uurimustööd või vähemalt midagi sarnast kokku putitab. Ja teisalt olen ma lihtsalt niivõrd introvertne inimene, et pigem hoian oma probleemid endale ja ei taha, et keegi peaks minu pärast muretsema. Lisaks olen ma endiselt arvamusel, et jagatud mure ei ole mitte pool muret vaid hoopiski kaks muret, ning milleks siis kellegile teisele veel muresid juurde tekitada. Aga samas, mida ma just praegu teen? Räägin üldsusele oma hirmudest ja somewhat probleemidest. Oeh, ma isegi ei tea enam.
Asjast ka..

Reaalselt ma lähen Soome juba järgmine nädal.. what, kus alles aeg lendab?

Mida aeg edasi seda suuremaks läheb hirm. Hirm selle suhtes, et ma ei saa seal keeleliset hakkama. Nagu ma olen varemgi öelnud, siis keeled pole apsoluutselt minu teema. Need lihtsalt ei jää mulle pähe ükskõik kui väga ma ka püüaks. No ja kui ma nüüd vaatan seda taset kus ma olema peaks ja võrdlen seda sellega, et  millisel tasemel ma päriselt olen siis on see ikka päris kohutav küll.
Jah, ma tean, et praktika käigus õpin ma kõige rohkem. Jah ma tean, et ma tegelikult mõtlen üle ja ma ei peaks üldse muretsema. Ma tean, et ma suudan kõikide asjadega esmalt üle mõelda kui ma tean väga pikalt ette, et mis toimuma haklab. Aga ikkagi.

Ma ei karda sinna minekut, ega seda, et ma hakkama ei saa oma liikumiste või millegi muuga. Saan hakkama küll. Aga kuna ma tean, et ma pean seal suhtlema soome keeles, mida ma ju eriti ei oska, siis ainult see tekitab tunnet, et see tuleb väga suureks raskuseks.
Kas ma väljendasin ennast piisavalt selgelt? Ainuke asi mida ma kardan on keel, kõige muuga saaksin ma hakkama.

Also.. Ma kardan koduigatsust. Juba puhtast mõttest, et ma olen eemal kõige kallimatest inimestest, kellega ma muidu iga jumala päev koos olen.
Jaaaa, see on kõigest üks kuu. Kõigest kuu terve minu elu ajast. Aga see on ka 32 päeva, 768 tundi ja 46 080 minutit eemal olemist.

Carl ja Hanna, ma hakkan teid kohutavalt igatsema! Teisi ka, aga teid kõige enam.

Igal juhul..
We shall see what happens..

Bye for now!