Time to leave you, Tampere!

Ja see kõik saigi läbi.

Tegelikult olen juba pea kaks nädalat kodus olnud.

Mis ma oskan öelda.

Lõppkokkuvõtteks see, et see oli amazing kogemus ja mul on tõsiselt hea meel et ma võtisn vastu selle otsuse astuda oma mugavustsoonist välja ja teha midagi mida ma tegelikult ei julgenud. Pean tõdema, et algus oli minu jaoks raske. Mis on vägagi loomulik, sest uus keskkond vajas harjumist. Peale teist nädalat läks kõik nagu lepase reega. Kõik oli selge mis tegema peab ja kõik sujus.
Kui ma veel alguses seal olles kurtsin ja vingusin, siis viimasel päeval tulin ma sealt pisaratega ära. Oh, ma mäletan kuidas meil olid äratuleku õhtul Ketliniga emotsioonid nii laes, et me autosõidu ajal koju laulime ja karjusime õnnest, noh siis oli see kurbus, et me kalliks saanud lapsi enam kunagi ei näe ära unustatud. Teadmine kohe-kohe oma lähedasi inimei jälle näha oli see mis kaotas kurbuse.

Tegelikult on nii, et Tampere jäi mu südamesse ja ma tahan sinna kindlat kunagi tagasi minna.
Ja veelkord - oh, mul on nii hea meel, et ma selle ära tegin. Kõik see kogemus mis ma sealt sain.. hindamatu!

Aitäh, Tampere!
Aitäh, Sunshine Early learning centre!
Aitäh, Tervishoiu kõrgkool, selle võimaluse eest!
Aitäh inimestele kes mind selle kõige käigus toetasid!