LIFE UPDATE

Järgnev tekstilõik on kirjutatud ... hmmm..kas jaanuaris või veebruaris... ma päris täpselt ei tea. Ma ei avaldanud seda tol hetkel, sest ma ei tundnud, et oleks õige aeg. Aga nüüd ma tunnen, et just nüüd ongi õige aeg.

"Olen jälle tagasi.. kui kauaks? ei tea
(...kas te olete täheldanud, et alati kui ma pikka aega bloginud ei ole, siis alustan ma oma tekste alati nii)

 Kirjutan praegu kuna mu peas on tohutult mõtteid laiali ja tahaks neid ritta seada. Ühtlasi pole ma sel aastal veel blogginud ja ma tean, et järgmine nädal ma seda teha ei jõua, kuna koolis lõppeb 1. õppeperiood ja selletõttu on terve nädal iga päev mitmeid arvestusi või eksameid.

Tegelikult tahtsin ma juba ammu bloggida, aga kuna mulle oli kuhjunud tohutult palju koolitöid siis pidasin ma seda tähtsamaks ja otsustasin nendega ühelepoole saada enne, kui uued peale tulevad.
Mõtlesin, et huvitavalt on juhtunud nii, et täpselt aasta tagasi kirjutasin ma blogisse kui pahuksis ma iseenda sees oma mõtetega olen ja kuidas ma otsisin nö "elu mõtet". Kahetusega pean tunnistama, et olen ennast praegusel hetkel täpselt samast olukorrast leidnud. Ma ei otsi küll elule mõtet, aga ma tunnen, et olen vahepeal kaotanud justkui enesearmastuse või vähemalt mingi säärase asja.
Ma tunnen, et olen prageu kehvemas seisus iseendaga kui kunagi varem. Hiljem ilmselt kahetesn, et seda kirjatööd praegu kirjutan, kuna ma tahaks seda teha siis kui see etapp möödas on, aga ma samal ajal tahaks seda ka just praegu kirjutada. Võibolla selleks, et..noh.. to clear my mind a bit.
Ah, et miks ma siis olen kehvas seisus? Ma pole kunagi olnud olukorras, kus ma tean, et mul on rahakotis summa mida saan ühe käe sõrmedel üle lugeda (kuigi jah, lapsepõlves ilmslegelt, aga ma pean silmas hetkel seda aega, kui ma ise pean kõik kulud katma) ja kuna see olukord on juba veidi aega kestnud siis olen ma oma viimased säästud ka üüri peale kulutanud, nii et järgmise kuu üür on tume auk ja täielik teadmatus, kuidas ma selle kätte saan. Põhjus miks ma seda ei saa on see, et ma pole endiselt veel tööd leidnud. Uskuge mind, seda pole siin Tartus niiväga lihtne leida midagi. Ja vot just seesama probleem on mu aju pahuksisse löönud.
Nii ja kuna selle tõttu ei ole mul päevad läbi midagi teha ja põhimõtteliselt oleks ju loogiline, et kui mul nii palju vaba aega on siis ma teen selle ajaga midagi kasulikku, siis tegelikult pean ma tunnistama, et ma lihtsalt ei jaksa isegi midagi tarka teha. Räägitakse ju, et kes teeb see jõuab, aga kuna minna midagi ei tee, siis ma ei jõua ka. Tegelikult ei saa ma öelda, et mul pole midagi teha, kuna iga päev tulevad mingid plaanid sõpradega ja siis ma isenesest käin ikka koguaeg kuskil. Võinoh, kas just iga päev, aga kodus ma tõesti ei konuta.
Kuna mul on praegu selline veidi jõuetuse periood, siis ei suuda ma mõista miks ma ei tee mitte midagi just nüüd, kui mul selleks aega on. Ma olen justkui enda peale pahane, et ma ei tee, aga see minu sisemine halb tunne ei pane mind ka asju tegema. Miks? Ma ei tea."

***

Esmaspäev, 12.03.2018   08:15

Hey!

Mul on selle ajaga millal ma blogisse mõtteid kirjutanud pole tekkinud palju asju mida ma öelda tahaks. Elu on palju asju õpetanud ja nüüd on mul vaja oma kogemusi ja mõtteid ka teiega jagada.

Ma pole küll päris täpselt läbi mõelnud, mida ma kirjutama hakkan, aga eks vaatame kuhu see välja jõuab.

Leidsin vahepeal töö endale. See kõlas just nii, nagu ma oleks selle tänavalt leinud ja lihtsalt maast üles korjanud, hihii. Asun nüüd Dorpati konverentsikeskuses ja I love it! Mida ma seal täpsealt teen? Kes teab, see teab.

Anyways.. Let's get into the point..
Ya all konw.. Life's three best teachers: heart-breaks, empty pockets, failures.
Ma pean tõdema, et õnneks olen mina viimaselajal kõiki kolme 'elu õpetajat' kogenud. Selle viimase aja all mõtlen ma vähemalt viimast kaheksat kuud, kuna täpslet nii kaua olen ma kodust eemal elanud. Ja miks ma ütlen õnneks? Noh aga loomulikult õnneks, kuna ma olen tänu nendele halbadele kogemustele õppinud tohutult palju enda, elu ja mind ümbritseva kohta ja see on ju ometigi hea.

Ühtlasi on ammu teada tõde, et sõpra tunned hädas ja just nii saingi mina kinnitust, et ma olen ümbritsetud üliheade inimestega ja ma olen selle eest tõesti väga tänulik.
Nimelt siis kui ma Soome praktikale hakkasin minema,pidin ma töölt ära tulema, ning nagu ma just üleval mainisin sain ma äsja omale töökoha. Järelikult... olin ma vahepeal 4 kuud ilma tööta. Jah, mul olid mõnda aega säästud mille peal elasin ja need projektirahad , mis Soomest alles jäid, aga seda ei olnud palju ja peagi oli see viimanegi raha mul otsas. Ühtlasi õpetas Soomes käimine kui lihtne on raha raisata. Ma pole varem kulutanud kolme nädalaga 1800 eurot,, aga pean tunnistama, et seal olles ma just täpselt sedasama tegin. Enda kaitseks ma võin öelda, et see raha kulus nii Soome elukoha kui ka Tartu korteriüüri peale ja ühtlasi mõtlesin ma niipalju ette, et panin mitme edasise kuu üüri ja toiduraha kõrvale. Aga ikkagi... kolme kuuga 1800 eurot?!?! Te ei kujuta ette kuidas ma seda kahetsen. Kuidas ma sain ni loll olla?? Ilmslet lõi mulle mingi asi pähe, kuna ma pole kunagi nii suurt rahasummat omanud. Ilmslegelt kui ma enne sain miinimumi palka ja maksin selle eest üüri ja arved, siis ju väga palju kätte ei jää. Aga tegelikult pean ka tunnistama, et ma suutsin senimaani elada nii, et ma polnud millesti puudust tundnud. Kui ikka asi meeldis ja oli normaalse hinnaga siis ma sain seda endale lubada ja kui ikka shokolaadi isu tuli siis ma läksin ja ostsin. Õnneks pole ma kunagi väga nõudlik olnud ja ilmselt sellepärast asi toimis. Aga nüüd.. need neli kuud ilma töö ja rahata. Ma julgen öelda, et ma survive'sin need ainult tänu oma lähedastele, kes mind praktilislet toitsid ja kattsid. Ühtlasi pean ma tunnistama, et ma sõin sel perioodil päris vähe, kuna esiteks ei olnud mul lihtsalt raha, teiseks ega ma eriti ei tahtnud kaa ja kolmandaks olid mul niivõrd häbi kellegile öelda, et mul on kõht tühi isegi siis kui keegi juhuslikut küsis. Ja just seesama olukord õpetas mulle, et mu kõrval on tõeliselt head ja hoolivad inimesed.

Tegelikult on veel palju lahedat vahepeal toimunud.
Ühtlasi ei saa ma mainimata jätta, et ma olen nagu uuesti sündinud peale seda kui ma töökoha sain. See koht on täpselt  minu koht ja ma tunnen, et ma olen siia loodud lihtsalt. Mulle tõsiselt meeldib siin, ausalt!

Aga sellest, mis vahepeal toimunud on saate juba loodetavasti järgimstest postitustest teada.

Aitäh kallid sõbrad ja tuttavad!

"...ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head."


SEE YA!